SiidilaboR TALLINN: juillet 2012

Aastal 1975 ei olnud rahal mitte mingit väärtust, sest raha eest ei olnud lihtsalt võimalik midagi saada. Kleidid õmmeldi küll ise, kuid poest ostetud kangaste mustrid jäid samamoodi ühesugusteks nagu tollal igas kodus leiduvad punased valgemummilised serviisid.

Samal aastal viibis tulevane keraamik Irja Kändler suvisel praktikal Leningradis Lomonissovi-nimelises portelanitehases Vassili saarel, mis on muide siiani meile lähim koht koobaltsinise glasuuri kandmiseks kondipotselanile. Moekateedris õppiv Aino Jakobi oli tema maalitud serviise juba ammu tähele pannud- vormid olid väga elegantsed ning peenelt maalitud maalitud kohvitassidest ei olnud tollel ajal võimalik isegi mitte und näha.

Aino teadis, et Irja plaanib samal suvel abielluda ning pakkus Irjale „diili” – Aino teeb Irjale pulmakleidi ja Irja teeb Ainole initsiaalidega kaunistatud ja sinise glasuuriga maalitud serviisi. See oli pakkumine, millest ei olnud võimalik keelduda

Irjalt võeti mõõdud enne rongile minekut ja ta sõitis suve alguses tagasi Leningradi, et lõpetada oma diplomitöö- Lenini-nimelise rajooni perekonnaseisu aktide büroosse tellitud portselanplaatidega kaetud laud ning sinna juurde kuuluvad karikad. Kõik sinise glasuuriga maalitult. Samal ajal valmis ka uhke serviis Ainole tehase materjalidest ja samast glasuurist.

Aino läks aga Pärnusse, kus asus sel hetkel ainukene pood Eestis, mis müüs täissiidi. Ning seejärel läks siidivärvide järele ARSi, et sealt mitteametlikult värvipulbreid hankida.

Kleidiproovi organiseerimine Leningradis praktiseerivale Irjale oli niikuinii üsna ebatõenäoline. Telefoni ei olnud ning isegi kui oleks olnud, siis pidanuks ju tellima kaugekõne. Niisiis oli ainuke toimiv sidepidamisviis postiteenus.

Keset suve tuli Ainol aga ette enneolematu võimalus sõita Ungarisse. Irja kirjutas sel ajal Ainole mitu korda Tallinnasse, et teada saada, kuidas kleidiga läheb. Aino ühiskorterinaabrid, kes soovisid Ainot oma korterist samal ajal välja kõrvetada, saatsid aga kõik kirjad tagasi märkega „ei ela sellel aadressil”. Irja pulmad hakkasid lähenema, aga kleidist ei olnud midagi kuulda. Irja ei teadnud mitte midagi ei kleidi tegumoest ega ka värvist, sest ta oli jätnud Ainole selles osas vabad käed, ning ta ei osanud ette kujutada, kas seda kleiti on üldse alustatud ega ka milline ta võiks olla. Ainuke, mida ta mingil juhul ei soovinud, oleks olnud valget värvi kleit. Liiga tavaline.

Irja pakkis praktika lõppedes valminud 12-osalise serviisi kohvrisse (ratastega kohvreid ei olnud sel ajal veel leiutatud) ning tõi kogu serviisi rongiga Tallinnasse.

Tallinnas said Aino ja Irja siiski omavahel ühendust, siid oli selleks ajaks juba maalitud ning aurutatud ning imekiiresti organiseeriti Aino ühiskorteris kleidiproov.

Irja ei olnud osanud uneski ette kujutada, et kleit on türkiissinine ning maalitud pilvemotiividega. Aino maalitud kangast, mida on ainult üks ekemplar. Ning et selle juurde kuulub ka maalitud kübar.

„See kleit oli nii teistmoodi, et mitte keegi ei olnud mitte midagi sellist näinud. Kui me perekonnaseisu aktide ametist jala läbi linna Eesti Energia majja läksime, et registreerimist sõprade seltskonnas tähistada, siis jäid võõrad inimesed tänaval seisma. Ja isegi tramm jäi seisma. Paljud inimesed on mulle ölenud, et nad ei mäleta mind, aga nad on minu kleiti näinud. See oli nii kuninglik ja nii teistmoodi.”

Suurte maalitud pilvedega türkiissinist siidi ei olnud tõesti mitte kuskilt võimalik osta. See oli silmnähtavalt haruldane ning ei kuulnud isegi mitte leti alt ostetavate kaupade hulka.

Irja lasi kleidi hiljem veidi lühemaks teha, et seda oleks võimalik ka lihtsalt piduliku kleidina kanda. Kleit on siiani olemas ning püüab siiani tähelepanu.

Ka kleidi eest saadud serviis on siiani olemas.

SiidilaboR TALLINN

mardi 24 juillet 2012

Maalitud õlasall

Maalitud õlasall

Maalitud õlasall

Maalitud õlasallid

Maalitud õlasall

Maalitud õlasallid

Maalitud õlasallid

1975